Tagantkäe vise ja distantsi ning täpsuse tasakaal

Pikk tagantkäe vise ja avadraiv on midagi sellist, mida paljud mängijad taga ajavad, kuid nii mõnelgi korral see neil millegipärast ebaõnnestub. Sellest tingituna on kindlasti on nii mõnigi discgolfi fänn vaadanud ära suurtes kogustes YouTube’i videosid ja pannud seeläbi tähele, et professionaalide ja parimate amatööride mängu vahel on erinevus. Selleks erinevuseks on stabiilsus ja järjepidevus, millega professionaalid amatööridele silmad ette teevad. Parimad pro-mängijad viskavad üheksal korral kümnest 60 meetrise viske 9 meetri kaugusele või lähemale korvist.

Sellise järjepidevuse keskmeks või tuumaks on enamikel spordialadel keha mehaanika sellisel tasemel viimistletus ja toimimine, mis tagavad selle, et liigutused on täpselt ja detailideni korratavad. Siinkohal võib näitena tuua nii professionaalse tennisemängija, kes suudab pidevalt sarnase täpsuse ja tugevusega serve lüüa või golfimängijad, kes suudavad pidevalt sarnaseid lööke just oma keha mehaanikast tingituna korrata, muutes need kordused tegelikult teineteisest eristamatuteks, mis ongi stabiilsuse aluseks. Hetkel, mil tehnika muutub korratavaks, on palju lihtsam olla järjepidev ning kindel selles, et vise on kontrollitud ja läheb sinna, kuhu viskaja soovis, et vise ka läheks.

Kui paljud, aga saavad seda enda visete kohta öelda, et mu visked on sellisel määral kontrollitud, et näiteks seitse viset kümnest läheksid täpselt sinna kohta kuhu ma visates planeerisin, kui distantsiks on näiteks 80 meetrit või enam?

Kindlasti võib seda väita parimate professionaalsete mängijate kohta. Kuna aga suurem osa meist pole professionaalsed tippmängijad, siis tuleks pidevalt selle kallal vaeva näha, et keha mehaanika muutuks korratavaks liigutuse ja ennustatavaks visketrajektoori mõttes. Vaevalt on väga kedagi, kes mängiks discgolfi ja ei tunneks end paremini, kui nende mäng läheb hästi. Seega pole oma tagantkäe viske arendamine seotud vaid ainult distantsi lisamisega, vaid ka enesetunde parandamisega. Samas on distantsi lisamisel sageli ka oma hind, milleks on visketäpsus, mis võib parimal juhul ainult natuke kannatada saada ja samas võib ka luua olukorra, kus täpsus muutub pehmelt öeldes puudulikuks. Seega tuleks distantsi lisamisel üritada keskenduda ka täpsusele, kuid seda on palju lihtsam öelda, kui reaalsuses ka teha.

YouTube’ist võib leida igasuguseid vahvaid videosid selle kohta, kuidas keegi viskeid sooritab, kliinikutest, kuni võistlusolukordadeni. Üheks selliseks heaks videoks mida analüüsida on video, mida me tegelikult .gif failina lisasime juba ka ühele oma varasemale postitusele. Selles videos on kõrvutatud Paul McBeth’i tagantkäe vise (üleval vasakul), Will Schusterick’i tagantkäe vise (üleval paremal), Jeremy Koling’i tagantkäe vise (all vasakul) ja Dave Feldberg’i tagantkäe vise (all vasakul), mis kõik on esitatud aegluubis.

tagantkäe vise

Vaata videot

Selle jaoks, et näha, milline on liikumise mehaanika meeste puhul tegelikult ja kuidas see neid võrreldes erineb, on see väga hea tööriist.

Kõigi visketehnikate puhul on teatud detailid erinevad, kuid suures osas on üks asi nende puhul ikkagi sama. Mitte keegi neist ei vaata viset sooritades sihtmärgist kaugemale kui umbes 90 kraadi ja seda just hetkel kui toimub käe taha ulatamine, et sooritada siis viskeliigutus. Kuigi Schusterick vaatab natuke rohkem tagasi ja McBeth natuke vähem, on see vaid murdosa sekundist, sest eesmärgiks on ikkagi mitte lasta sihtmärki ehk korvi silmist, mis omakorda aitab parandada visketäpsust. Väiksemal tagasivaatamise nurgal on aga oma hind, sest see takistab õlgadel otse ühel joonel tagasi liikumast. On näha, et McBeth ei keera oma õlgasid tagasi päris nii palju, kui seda teeb Schusterick. Will Schusterick’i ja Jeremy Koling’i õlad on keeratud selliselt nagu nad oleksid toetamas vastu seina, mis tiiala ees piltikult öeldes seisab.

Õlgade pöörderaadius ja kogu ülakeha pööramine on oluline, kuid seda tuleb siiski tasakaalustada oma peaga, et keha ja eriti õlad liiga taha ei liiguks, kaotades selliselt ära suuna, kuhu visata ja seeläbi ka täpsuse. McBeth’i jaoks selline tehnika sobib ja ta viskab ka väga kaugele, sest see, mida ta kaotab õlgade väiksemast pöörderaadiusest, selle teeb ta tagasi täpsuse ning võimsa snap’i ehk randmega, mis on võrreldav ka piitsalöögiga.

Samalt pildilt on ka näha, et ketas on viidud kõigi mängijate puhul kõige kaugemasse võimalikku punkti ehk nende käsi on taha ulatades täiesti sirge. Eesmine jalg on viske hetkeks paigas ning kogu hoovõtul tekkinud energia on üle kandumas sellele samale esimesele tugijalale. Paul McBeth ja Will Schusterick on mõlemad märgatavalt painutanud ka oma põlved. Samas on nii mõnelegi edu toonud ka see, kui nad oma põlvi on vähem painutanud, muutes nii raskuse viimise ühest punktist teise lihtsamaks ning aidates nii ka paremini tasakaalu säilitada. Nii et maitse asi, kuidas kellelegi mugavam tundub. Tähtis on, et lõpptulemusele ehk viskele mõjuks positiivselt tehtav liigutus.
Oluline on ka, et sellisest asendist, on nad kõik valmis kasutama kõiki oma suuremaid lihasgruppe, et muuta liikumisel tekitatud energia viskeks. Võib täitsa julgelt väita, et kui mõni neist neljast hoiaks ketta asemel kinni teie käest, võiks nad vabalt selle otsast ära rebida. Tähele tasub panna ka seda, et kui välja arvata Jeremy Koling, siis on teise kolm asetanud oma eesmise jala 90 kraadise nurga alla keharaskuse liigutamise hetkeks sihtmärgi ja visatava trajektoori suhtes. Kuna Jeremy Koling on suure kehaga on ka tema seisak pisut avatum.

Ketas liigub tagasi ulatades sujuvalt ning suhteliselt aeglaselt ning tuleb ka tagasi rinna juurde suhteliselt aeglaselt ega saa käe poolt metsikult kiirust lisavat tõmmet enne, kui ketas on jõudnud rinnakorvi keskossa. Dave Feldberg on öelnud, et kui sa soovid, et ketas säilitaks sinu poolt soovitud nurga, millega sa plaanid teda lendu lasta, siis peaks ketast hetkel, mil ta on kõige kaugemas punktis ehk kui su käsi on taha välja sirutatud ja täiesti sirge olema samuti flat ehk sirge.

tagantkäe vise
Järgmisel (ülemisel) kuvatõmmisel on kogu keharasksus viidud juba esimesele tugijalale, mis on omakorda valmis liikuma viskekätte. Tagumine jalg on pisut õhus, toetudes varvastele. Tagumise jala tõstmise tulemusena on kogu keharaskus ära liikunud ette ja on näha, et kogu keha juhtimine toimub küünarnukiga. Feldberg on siinkohal anomaaliaks, kuna tema viskel ei ole küünarnukk niivõrd domineeriv. Ülejäänud kolm viivad aga küünarnuki ette, nened lõug on suunatud alla ning nende ketast hoidev käsi on paigutatud selliselt, et käsi asub ketta küljel. Oluline on see just sellepärast, et sa ei tõmba ketast edasi, kui su käsi on ketta ees, vaid sel juhul, kui käsi on väljaspool ning ketas on rinnakorvile võimalikult lähedale asetatud.

tagantkäe vise
Siit on ka kohe näha, miks see nii on, kuna viskeliigutused näitavad, kuidas käe avanedes ehk kui rinna juurest hakkab toimuma viskeliigutus ja kiirendamine liigub käsi tegelikult ketta ette andes talle selliselt ka spinni ehk pöörde. Üheks võimaluseks kuidas võidelda kiirendusega ja saavutada ketta võimalikult sirge lahti lasksmine on hetk enne ketta lendu laskmist pigistada oma haaret korra tugevalt koos mõttega, et sa tahad, et ketas lendaks välja pöidla ja nimetissõrme vahelt.

Punktist, kus käsi on ketta ees liigub ranne edasi võib-olla paar sentimeetrit ning see on ka punktiks, kust ketas kohe lendu läheb. Hoia kettast kinni ja lase ketas lendu oma nimetissõrme ning pöidla vahelt.

Miks aga üldse ketas kõige selle tulemusena kaugemale lendab? Professionaalsed mängijad teevad tegelikult seda, et nad viskavad ketast kiiremini kui on nende käekiirus. Nad lisavad viskesse suure spinni ehk pöörde tuues käe, täpsemalt randme, mis on algselt kettast väljaspool, ketta ette võimalikult kiiresti nagu varasemalt mainitud. Mida kauem nad ootavad lahti laskmise hetkega, seda kiiremini hakkab ketas pöörlema ja seda kiiremini ketas ka kiirendab. Mida kiiremini ketas pöörleb, seda kauem ta ka pöörlema jääb. Kui ketas lõpetab pöörlemise mingil teatud maal suunab jõud, mis hoidis parema tagantkäe viske korral ketta vasakut serva üleval, ketta alla ning ketas hajub selle tulemusena ka vasakule ära (parema tagantkäe viske puhul, vasaku tagantkäe puhul hajub ta paremale).

Selle jaoks, et oma draive pikemaks saada, ei ole ilmtingimata vaja lisada viskesse jõudu, mis tähendaks tegelikult täpselt seda sama käe kiiruse suurendamist. Ei ole vaja teha kiiremini või tugevamalt. Tuleb lihtsalt üritada ketta lendu laskmise momenti viia võimalikult hiliseks, hoida ketta serv pigem alla poole, et vältida taevasse viskamist ja pigistada oma haaret vahetult enne viskeliigutuse lõppmomenti tugevamalt.
Viskele peale liikumine ei pea olema kiirem, sest mida kiiremini liikumist sooritada, seda raskem on tegelikult säilitada tehnikat.

Oluline on muidugi ka valida õige ketas, see on aga suuresti sõltuv juba isiklikest eelistustest. Kõigil on mõni ketas, mis on nende hinnangul väga hea, kuid see ei tähenda, et see on alati hea ka sulle. Saades juurde snap’i ehk pöördemomenti ning kiirust oma viskesse, hakkavad kettad, mis varasemalt sinu jõu ja pöördevõimekusega sobisid, tegema asju mida nad võib-olla ei peaks tegema, näiteks liiga alastabiilse ketta puhul liiga kergesti üle minema ja mitte enam tagasi soovitud trajektoorile hajuma, kuna jõudu on lihtsalt liiga palju ja ketas ei saa enam talle rakenduvast jõust jagu. Üheks võimaluseks kuidas samast plastikust ja samade näitajatega kettaga edasi visata, on sama ketta, mis on pisut raskemas kaalus, valimine. See peaks viskele lisama stabiilsust.

Kaugemale ja täpsemini viskama õppimine on frustreeriv ja raske ning sellele kulub tunde ja tunde tööd, leidmaks need nipid, mis töötavad ja mis mitte. Paljud vaidlevad selles osas, et kaugemale viskamine pole oluline, et oluline on ennekõike täpsus. See on mõnedel puhkudel ka täiesti õige, kuid kui püüda parandada kõiki oma mänguelemente, ei saa sellest siiski ei üle ega ümber. Iseenesest on ju päris hea tunne, kui suudad parkida 100 meetrise draivi ja ei pea enam muretsema ei lähenemise ega liiga pika puti pärast ja seeläbi kasvab ka tõenäosus birdie võtmise osas.
Allikas: http://www.heavydisc.com/2013/11/improving-back-hand-distance.html

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.