Teine ja kolmas võistlus, Tõuse.Naerata.Sära ja EDGL Mäetaguse.

Olen aus, pärast EDGL Keila etappi tundsin ennast väga enesekindlalt, ilmselgelt liigagi enesekindlalt. Aga arvan, et discgolfis tuleb see kasuks, sest enesekindlus loeb palju, eriti just puttimisel.

Enne Tõuse.Naerata.Sära võistlust toimus ka esimene Raplamaa nädalamäng Valtus. Liigagi tuttav rada, pisut isegi ära tüüdanud, aga läksin ikka. Natuke oli ka iseendal surve peal, sest rada on tuttav ja lihtne, peaks ju mängima soliidselt 10 alla par-i vähemalt. See kerge surve oli ka põhjus, miks ma natuke pelgasin. Oleks tahtnud, et tunne oleks samasugune nagu enne Keila EDGL-i. Samas ei hoolinud ma nädalamängul üldse, et mis koha ma saan (neid kettaid nädalamängude võitude eest on juba kogunenud omajagu). Pigem tahtsin lihtsalt teha enamvähem tulemust, kokkuvõttes tuligi enamvähem tulemus, 13 alla par-i ja esikoht jagamisel.

Tõuse.Naerata.Sära võistluse eelsel õhtul tegin ka ühe ringi Järta rajal, et mingigi teadmine rajast oleks olemas. Esimese mulje järgi tundus, et rada pole väga raske, ega väga pikk, aga pigem olid kõik visked nurga taha (väga suurte nurkade taha). Samas tundsin end tagantkäe viske puhul enesekindlalt ja pigem eestkäe vise oli kehv.

Võistluse päeva hommikul oli aga kohe selge, et midagi lihtsat ei tule, sest ilm oli tuuline ja ei läinud paremaks ka terve päeva. Korraldus muidugi suurepärane nagu Tõuse.Naerata.Sära võistluste puhul tavaks on. Kokkuvõtvalt läks esimene ring vett vedama. Rajad, mis eelmine päev tundusid lihtsad ei olnud enam nii lihtsad ja plusse kogunes aina juurde, pealegi ei aidanud tuul üldse kaasa. Eestis on muidugi alati tuuline, seega oletus võiks ju olla, et Eesti mängijad on tuulise ilmaga väga head, aga paraku ma isiklikult ei tunne seda, keskmisest tugevam tuul lööb vähemalt esimeseks ringiks jalad alt.

Just arvestamine tuule suundadega ja tugevusega on keeruline, aga see tundub olevat ka pigem kogemuse pealt tulev mänguoskus. Tundsin ka esimesel ringil, et ei mängi üldse enda mängu, vaid läksin kaasa kuidagi liialt teiste mänguga.

Teise ringi eel otsustasin spordimehelikult sooja mitte teha ja jõin parem ühe kohvi. Otsustasin, et mängin enda mängu, mitte nagu esimesel ringil. Paraku ei läinud ka teise ringi alguses midagi paremaks ja hakkasin vaikselt mõtlema, et nüüd on need vähese treenituse vitsad käes (tundub ka loogiline), kuid siis sain vaikselt käima ennast ja võtsin 5 birdiet järjest ja üldse kokku 8 birdiet. See tähendas, et tegin harrastajates parima ringi ja jäin jagama 4-5 kohta.

Ümbermängimistel ma ei hiilga ja seegi kord tuli alla vanduda. Iseenesest draiv oli korralik, lähenemine ka enam-vähem, aga kui ikka tuulega 4 meetri putti ära ei pane, siis pole midagi teha (eks kerge pinge ka, inimesed ju vaatavad). Kokkuvõttes jäin siiski rahule 5.koht ikkagi. Loomulikult mitte parim, aga enesekindlust süstis see siiski juurde. Ainuke jama on see, et mida rohkem võistlusi mängida ja kui veel hästi ka läheb, siis tekib paratamatult mõte, et „noh nüüd järgmine kord läheb ikka veel paremaks“, mis omakorda tekitab pisut juurde ootusi ja pingeid enda suhtes

EDGL Mäetaguse

Mäetaguse on ikka alati üks võistlus kuhu tahaks minna, suurepärased rajad, siiani alati olnud suurepärane ilm (pisut tuuline, aga ilus) ja hea korraldus. Pealegi on seal väga rasked rajad, mis annab minu meelest aimu pisut stabiilsusest ja tegelikust oskusest. Olen seal varasemalt mänginud kuskil 3-4 ringi, seega rada on enamvähem teada.

Seekord oli küll uusi radu ja vanu pisut ümber muudetud, kuid mitte midagi sellist, et midagi aru ei saaks. Läksin peale keskmiste ootustega, seega oli pisut ka ärevust sees enne esimest viset.

Esimeseks rajaks oli rada, mis on mäest alla ja korvi ümber on saar, ütlen ausalt, et peale vaadates tundub raske rada alustuseks, aga õnnestus kohe parkida korvist 7m kaugusele, kuid putt läks loomulikult täiesti mööda, isegi instrumendile ei saanud pihta, aga olin rahul, et ei alustanud kohe bogey’ga. Edasi teine rada, läksin liiga safe play peale ja lähenemine oli kohutav, seega üks pluss kohe peale (arvasin muidugi, et see on Par 4 rada), järgmisel rajal birdie, aga edasi läks pigem allamäge.

Ma ei saa öelda, et kõik oleks lagunenud, eks neid apsakaid tuleb ikka sisse, aga asi läks kohutavaks. Ringi lõpetasin +9 peal ja see ei tundunud üldse hea tulemus, kohe üldse mitte. Milles siis asi? Esimene draiv oli enamasti hea, lähenemine keskmine ja putt vedas alt paar korda, millest olid tingitud ka kahel  rajal numbrid 7 ja 8. Mõtlesin pärast esimest ringi, et natuke ebaõnne oli ka – paar rolli ja mööda visatud putti on selle asja taga.

Teisele ringile läksin juba peale natukene parema tundega, veidike enesekindlamana. Oletasin, et lõunapausil söödud burks muudab kõik paremaks nagu tavaliselt.  Kõik läks aga hoopiski halvemaks, sisuliselt 9 bogey’t järjest. Enda peale küll vihaseks ei saanud ja pigem tegi isegi natuke nalja, aga siiski 9 järjest. Lõpuks kokku +12 ja ringi peale üks birdie, mitte just parim tulemus.

Kokkuvõttes siiski jagamisel 39 koht, mis pole ka kõige hullem, aga mitte ka hea. Miks selline tulemus – minu enda arvates oli kõik kinni stabiilsuses, ma ei saa jälle öelda, et ükski element oleks olnud väga halb, aga pigem jäi puudu stabiilsusest visetel. Par 5 rajal ei suuda teha 3-4 kvaliteetset viset järjest, ikka tuleb kuskil sisse viga, mis tingib selle, et võtad rahus oma plussi ära. Kas on asi selles, et liialt harjunud mängima lühemaid radu, kus tuleb teha 1 draiv ja siis puttida või läheneda või lihtsalt kvaliteet ja stabiilsus on väga kehvad.

Aga kas võib lugeda nüüd selle eksperimendi läbikukkunuks? Kas esimestel võistlustel oli tegemist lihtsalt õnnestumisega? Neid asju vaatame peale järgimist võistlust, milleks on Raplamaa Meistrivõistlused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.