Miks ma talvel discgolfi ei mängi ja kuidas see mänguvormile mõjub?

Eelmise aasta sügise lõpus lõppes meie blogimine. Peamine põhjus ikka selles, et lihtsalt kõik teemad olid läbi käidud ja ei osanud enam millestki kirjutada. Oleks võinud ju muljetada võistlustest, aga kui seal ikka üldse ei lähe nii nagu sooviks, siis kaob ka kirjutamise tuju ära. Proovib sel aasta vähe paremini nii võistluste kui ka kirjutamise osas, aga lubama midagi ei hakka.

Eelmine sügis sai tehtud viimased ringid ja trennid, pärast mida algas “talvepuhkus”, mille jooksul kettaid peaaegu üldse ei puutunud. Miks? Sest õues oli jahe, märg, libe ja ebamugav. Paljusid mängijaid see ei takista, aga ma lihtsalt ei tunne, et sellistes oludes on sama lõbus kui suvistes oludes.

 

Selle peale võib ju kohe mõelda, et miks siis üldse võistelda ja mingeid eesmärke püstitada, kui selle nimel ei pingutata aasta läbi. Olen nõus sellega senikaua kuni tehakse tippsporti, paraku tunnen, et ma pole enam nii noor, et kuhugi jõuda discgolfis, samuti näen, et mul pole ka piisavalt annet.

Ometigi unistan 950 PDGA reitingust ja mõne võistluse (peale kohalike nädalamängude) võitmisest. Seega on selle aasta eesmärk saavutada endiselt PDGA reiting vähemalt 900 ja jõuda mõnel võistlusel esikolmikusse. Arvestades, et talvel ma ei mänginud ega trenni ei teinud tundub suhteliselt ebareaalne, aga miks mitte proovida.

Seega alustan seda aastat omamoodi eksperimendiga. Esimene trenn oli nädal aega tagasi, kodus on korv olemas ja puttisin tund aega. Ootused kõrged ei olnud, aga samas sai kohe selgeks, et tegemist on nagu jalgratta sõiduga, koheselt oli tunne sama ja enesekindlus olemas võimalik, et isegi kõrgem kui varem. Ärge saage valesti aru, ma ei puttinud 100% sisse, aga kehvemaks ka midagi ei olnud läinud.

Käisin ka esimest korda Rapla uut 12 korvilist rada mängimas, et saaks pisut draivida ja mingit tunnetust. Oletus oli sama, et ega enam visata ei jaksa ja täpsus on null. Visata paraku ei jaksanudki eriti (vabandused – libe jne), aga täpsus oli üllatavalt hea, parem kui varem, enesekindlus sellest jälle laes. Eriti putteritega tagantkäe vise, ma ei oleks iial uskunud, et suudan nii täpselt visata. Eks talvel sai tehtud ka videoanalüüsi, ehk tegelikult vaadatud teiste mängijate viskeid ja õpetussõnu üle. Kuigi analüüs tehtud, pidi pildi sellest, kuidas talv mänguvormile mõjus selguma ikkagi alles võistluse käigus.

 

Eksperimendi esimene osa (kuidas läks võistlus ilma trennita).

Paika pandud plaan, et enne 8.aprilli EDGL-i Keilas oleks võinud teha veel 5-6 korda trenni ei õnnestunud ja tuli minna võistlusele 2 kerge trenni baasil. Ilm võistlustel oli ilus, hommikul jäine pärastlõunal sopane nagu Eesti kevad ikka. Tunne oli üldiselt hea. Mingeid eeldusi endale ei seadnud, seega oli üsna mõnus ringile minna. Mängijaid MA3-es oli kokku 100, seega ka paras konkurents.

Endalegi üllatuseks sujus kõik suurepäraselt, kohe alguses 2 birdiet järjest (loomulikult ka lihtsad rajad), kahjuks ei võtnud birdiesid esimeselt ja teiselt rajalt. Esimese ringi lõpuks oli positiivne üllatus, et suutsin mängida 5 alla par-i (lootsin bogey vaba ringi, aga lõpus pidin ikka 2 tükki võtma). Veel parem selle juures oli, et iga möödavisatud lihtne putt ei teinud mind enda peale pahaseks, aga miks peakski, ootused ei olnudki ju suured.

Enne teist ringi võtsin Hesburgerist suure eine (miskipärast läheb mul alati paremini, kui söön võistluste lõunapausil burgerit). Kartus oli, et pärast 24 korvi mängimist enam jaksu ei ole ja teine ring tuleb katastroof. Tunda oli ka, et jalad hakkavad pehmeks minema.

 

 

Pähe hakkasid tulema ka ootused enda suhtes, „kui ikka esimene ring läks nii hästi, miks siis peaks teinegi ring halvemini minema“. Mõtlesin enne esimest viset, et nüüd olen nii vaimselt kui ka füüsiliselt läbi omadega, aga enda peale pahaseks saada ei tohi.

Teist ringi alustasin neljandalt rajalt, seega lihtsad rajad jäid viimasteks. Alustasingi 5 par-iga, mille peale olin ise päris rahul, aga siis tuli esimene birdie ja siis teine ja ringi lõpuks kogunes neid seekord 8, kuid sisse lipsas ka üks bogey eelviimaselt rajalt. Ise olin väga rahul, sest selline tulemus tähendas lõppkokkuvõttes 9.kohta. Tulemused leiad siit: https://discgolfmetrix.com/?u=scorecard&ID=591369

Mõni ilmselt loeb ja mõtleb, et „oh teda, 9.koht ja ise rahul ka veel“. Kuid tegelikult olengi väga rahul, kolm bogey’t kahe ringi peale, koos auhinnalise kohaga ilma, et oleks 3-4 kuud mänginud normaalselt.

Miks mul nii hästi läks (enda meelest hästi)?

Ma arvan et siin on kolm peamist põhjust: liigsed pinged olid maas, visked ei olnud pingutatud ehk tehnika oli parem ja kolmandaks suutsin järgida täielikult enda mänguplaani. Selle esimese võistluse baasilt ma ei ütle, et õige olekski mitte trenni teha. Pigem tuleb puhata mõistlikult. Ma arvan, et paljud harrastajad teevad liiga palju trenni ja seda valesti, millest tuleneb, et tehnika on halb, sest ennast lõhutake ja ei lasta kehal taastuda. Endale seatakse ka suured ootused ja kui mäng ei suju lõpuks nii nagu peaks, siis läheb kangutamiseks.

Igatahes ootan mina põnevusega juba järgmist võistlust. Ärge endale vahepeal liiga tehke ja treenige mõistlikult!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.